Trauma

Mis on trauma?

Trauma on reaktsioon olukordadele ja sündmustele, mis on murettekitavad, hirmutavad või raskesti kontrollitavad. Trauma võib tekkida ühekordsetest või korduvatest sündmustest, vigastada saamisest või kellegi teise vigastamise pealtnägemisest, traumaatilises õhkkonnas elamisest või traumast perekonnas või kogukonnas.

Trauma võib juhtuda igaühega, igal eluetapil. Trauma kogemine lapsepõlves võib põhjustada pikaajalisi tagajärgi, nagu hirmutunne, turvalisuse ja usalduse puudumine ning abitusetunne, mis kandub edasi ka täiskasvanueas.

Lapsepõlvetrauma võib tuleneda kõigest, mis häirib lapse turvatunnet, näiteks:

vanemast eraldamine
alandus
ebastabiilne, hirmutav või ebaturvaline keskkond
tundeid ei võeta tõsiselt
tõsine haigus
pealetükkivad meditsiinilised protseduurid
seksuaalne, füüsiline, emotsionaalne või verbaalne väärkohtlemine
koduvägivald
hooletusse jätmine

Kuidas mõjutab trauma aju ja närvisüsteemi?

Trauma ei ole lihtsalt ängistav kogemus, mille tulemuseks on depressioon, ärevus või tuimus. Neuroteaduslikud uuringud näitavad, et trauma võib ajutegevust põhjalikult mõjutada. Stress mõjutab amügdalat, hipokampust ja prefrontaalse korteksi piirkondi.

Amügdala on aju osa, mis on seotud emotsioonide töötlemisega. See võib kujundada emotsioone ja käitumist ning selle kõige olulisem roll on hirmu töötlemine. Hipokampus kujundab mälu. Samas reguleerib see ka õppimise, motivatsiooni ja emotsioonidega seotud funktsioone. Prefrontaalne ajukoor vastutab keerukamate kognitiivsete käitumiste eest. Nende hulka kuuluvad sensoorne taju, probleemide lahendamine ja otsuste tegemine.

Trauma mõjutab ka neurokeemilisi süsteeme. Kui keha on stressist ülekoormatud, vabastab see liigselt kortisooli ja norepinefriini. Aja jooksul võivad need hormoonid põhjustada füüsilisi probleeme nagu kõrge vererõhk, peavalud ja väsimus.

Traumaatilised kogemused ja sündmused võivad hõlmata olukordi, kus tunneme end:

hirmununa
ähvardatuna
alandatuna
eemaletõrjutuna
mahajäetuna
väärtusetuna
ebaturvaliselt
toetuseta
lõksus olevana
häbistatuna
jõuetuna

Organism reageerib ähvardavatele oludele automaatselt tardu või võitle-või-põgene reaktsiooniga. Võitle-või-põgene reaktsiooni eesmärk on kaitsta ja kõikvõimalikud ohutegurid aegsasti avastada. Seda mehhanismi ei saa välja lülitada, see on üks osa meist. Evolutsiooniliselt varasemas eluolus vastutas stressireaktsioon looduses hakkamasaamise eest: põgenemise või vaenlase ründamise käigus kulutati ära nii vallandunud hormoonid kui vabanenud energia. Tänapäevased stressorid on aga enamjaolt psühholoogilised – emotsionaalsed ja mentaalsed – ning nende korral füüsilist aktiivsust ei järgne. Kuna need sündmused leiavad aset meie sees, pole võimalik kuhugi põgeneda või vastu hakata, ning igapäevasel kujul on igivana võitle-või-põgene refleks muutunud ebaotstarbekaks, lausa kahjulikuks.

Väga suure tõenäosusega on mõnes meie keha piirkonnas säilinud tardumust, mis võis tekkida raske sünni, narkoosiga operatsiooni või vägivalla kogemisel, kui tundsime, et vastupanu on mõttetu – loomad kukuvad selles olukorras maha kui surnud. Tardumuse all on alati võitle-või-põgene reaktsioon – mingi osa meist soovis siiski ära joosta või võidelda, tegutsemiskäsk anti, kuid seda ei õnnestunud täita. Kiskja poolt unustatud tardunud saakloom kõigepealt vähkreb ja raputab end ning hakkab seejärel jooksma, pühkides endalt kogu stressi. Inimesed seda kahjuks instinktiivselt teha ei oska.

Traumade tüübid:

Äge trauma peegeldab intensiivset stressi vahetult pärast ühekordset sündmust ja reaktsioon on lühiajaline. Tavalisteks näideteks on autoõnnetus, füüsiline või seksuaalne rünnak või lähedase äkksurm.
Krooniline trauma võib tuleneda korduvatest või pikaajalistest kahjulikest sündmustest. See võib areneda vastusena püsivale kiusamisele, hooletussejätmisele, väärkohtlemisele (emotsionaalne, füüsiline või seksuaalne) ja koduvägivallale.
Kompleksne trauma võib tekkida korduvate või mitmekordsete traumaatiliste sündmuste kogemisel, millest ei ole võimalik põgeneda. Lõksus olemise tunne on selle kogemuse tunnusjoon. Nagu muud tüüpi traumad, võib see õõnestada turvatunnet maailmas ja tekitada ülivalvsust, pidevat (ja kurnavat!) keskkonna jälgimist ohu võimaluse suhtes.
Sekundaarne või asendustrauma tekib kokkupuutel teiste inimeste kannatustega ja võib tabada neid elukutsete esindajaid, kes on kohustatud vigastustele ja kaosele reageerima, eelkõige arste, esmaabi andjaid ja õiguskaitseorganeid. Aja jooksul ähvardab selliseid inimesi kaastundeväsimus, mistõttu nad väldivad emotsionaalselt teistesse inimestesse investeerimist, et kaitsta end stressi eest.
Ebasoodsad lapsepõlvekogemused (inglise k adverse childhood experiences ehk ACE) hõlmavad paljusid keerulisi olukordi, millega lapsed kas vahetult silmitsi seisavad või on nende tunnistajaks kasvades, enne kui neil on välja kujunenud tõhusad toimetulekuoskused. ACE-d võivad häirida normaalset arengut ja emotsionaalne vigastus võib kesta kaua kuni täiskasvanueani. Vanema kaotus, hooletussejätmine, emotsionaalne, füüsiline või seksuaalne väärkohtlemine ja lahutus on ühed levinumad ebasoodsate lapsepõlvekogemuste liigid.

Mis on posttraumaatiline stressihäire?

Trauma tüübid, mis põhjustavad traumajärgset stressihäiret (inglise k post-traumatic stress disorder ehk PTSD), on piisavalt tõsised, et olla eluohtlikud. Seda tüüpi traumeerivad sündmused on näiteks lahingus või sõjatsoonis viibimine, maavärin, koonduslaager või tõsine õnnetus. Teine võimalik traumeeriva sündmuse tüüp on seda tüüpi episoodide ajal teise inimese surma või vigastuse tunnistamine. Elu jooksul võib koguneda aga palju väiksemaid traumeerivaid sündmusi, mis võivad samamoodi põhjustada PTSD teket.

Posttraumaatilise stressihäire peamised tunnused:

Püsivad unenäod ja õudusunenäod traumeerivatest sündmustest, mis meenutavad algset traumat.
Tugevad emotsionaalsed reaktsioonid stressile, mis meenutavad mingil moel algset traumat.
Kohtade ja inimeste vältimine kartuses, et inimestega kokkupuutumine võib taas äratada halbu mälestusi.
Lootuse kaotus isikliku tuleviku suhtes. Teisisõnu on veendumus, et abielu, lapsi ja karjääri ei tule kunagi.
Algsete traumeerivate sündmuste tegelike sündmuste meeldejätmise raskused.
Raskused uinumisel ja magamisel.
Ärrituvus ja viha.
Keskendumisraskused.
Äärmiselt ehmatav reaktsioon.

Need sümptomid häirivad võimet toimida tööl või isiklikus elus.

Täiuslik lapsepõlv:

Inimesed, kes kogevad väiksemaid, kuid korduvaid ängistavaid sündmusi, kalduvad kõrvale heitma selle mõju neile. Tegelikult on üks tegureid, mis hoiatab trauma võimalusest sõnade ühend “ideaalne või täiuslik lapsepõlv”. Tegelikult on sageli need, keda lapsepõlves väärkoheldud, oma vanemate suurimad kaitsjad. Teraapia käigus, kui mälukihid tekivad, saavad inimesed paremini tunnistada, et on kogenud lapsepõlvetraumat.

Kindlasti juhtub inimestega lapsepõlves ja hilisemas elus lisaks väärkohtlemisele palju erinevaid šokeerivaid sündmusi. Näiteks ühe või mõlema vanema surm, õe-venna surm, vanemate lahutus, vaesus, alkoholism ja vanemate uimastite kuritarvitamine, pidevad verbaalsed ja füüsilised vaidlused vanemate vahel ning kurjategijate ohvriks langemine on mõned traumad, mis lapsi mõjutavad.

Füüsiline mõju:

Kuigi me ei mäleta lapsepõlves juhtunust palju, mäletavad kehad kõike. Limbiline süsteem ehk primitiivne ajuosa on talletanud kõik šokid, traumad, ängistavad sündmused ja õudused, mis võisid kasvades ette tulla. Kas oled kunagi mõelnud, miks reageerid väga emotsionaalselt millelegi, mis ei tohiks üldse häirida? Põhjus on selles, et tänapäeva sündmus on vallandanud mälestusi millestki murettekitavast kaugest minevikust, mida ei oska sõnadesse panna. Käivitajaks võib olla mõni film või telesaade. Hiljutine sündmus, film või vestlus limbilises süsteemis ära hoituna põhjustab selle kauge sündmusega seotud emotsioonide esilekerkimist.

Tegelikult võib emotsionaalne reaktsioon sündmusele olla “võitle või põgene”, nii et adrenaliin voogab ja ollakse emotsionaalne ja ergas. Kui seda juhtub tihti, mõjutab see keha ja tervist.

Kasutatud allikad

psychologytoday.com/intl/basics/trauma

mentalhelp.net/blogs/what-is-trauma/