Rikardia üks asutajatest Helen Haava tõdeb, et suurenenud stressitundlikkuse või vähenenud vastupidavuse põhjusteks võivad olla varasemad traumakogemused. Ta usub, kuigi traumaga seotud kogemused võivad suurendada inimese läbipõlemise tõenäosust, siis organisatsioonidel on suurim võime ennetada läbipõlemist kõigi oma töötajate jaoks.
Helenil on läbipõlemisega omad kogemused. Ta oli 20ndates pearaamatupidaja, kes sai ühel hetkel ettevõttes endale lisaks ka regionaalse rolli. Kuna tööd oli palju ja õppimine võttis aega, olid tööpäevad pikad ning sageli tegi ta tööd ka nädalavahetustel.
Ta kirjeldab, et läbipõlemise esimeses faasis oli kõik tore – ta sõitis positiivse stressi laineharjal, ülimalt kirglik ja õhinal. Töö oli põnev, oli ülimalt motiveeritud.
Teises faasis tekkis saavutusvajadus, töönarkomaania. Stress muutus negatiivseks, tekkisid unehäired.
Kolmandas faasis tekkisid hooletusvead ja mäluprobleemid, oli pidevalt väsinud.
Neljandas faasis langes enesehinnang, immuunsüsteem nõrgenes ja ta koges tuimust, pessimismi, muutus aeglaseks.
Viiendas faasis oli ta üliväsinud ja suutis mõelda vaid kojujäämisele (ta ootas sel ajal oma esimest last), iga väiksemgi töine pingutus käis üle jõu. Õnneks jäi Helen koduseks, sai kaks last. Tema puhul tekkis töölemineku isu uuesti alles kolme aasta pärast.
Helen ütleb, et läbipõlemine juhtub tihti suure saavutusvajadusega töötajate või inimestega, kes soovivad midagi ühiskonnas muuta, kes usuvad, et suudavad kõike, on oma töös kirglikud ja põhjalikud, ent kui loodetud tulemust ei järgne, muutub kirg pettumuseks.
• ülekoormus: inimesed, kes tunnevad, et neil on liiga palju tööd, perega seotud kohustusi ja vähe aega, et seda teha, võivad kaotada motivatsiooni ja huvi oma töö või elu vastu.
• halb töökeskkond: ebameeldiv töökeskkond, probleemid kolleegide või juhtkonnaga. Toe, tunnustuse või ressursside puudumine. Kui inimesel ei ole sõnaõigust, ei tunne ta end turvaliselt ja see tekitab jõuetuse tunde.
• töökorralduste pidev muutumine: pidev kohanemine uute nõudmiste ja tingimustega võib tekitada stressi ja ebakindlust.
• töögraafiku pidev muutumine: häirib isikliku elu planeerimist ja suurendab stressitaset.
• ebapiisav töötaja sisseelamisprogramm: kui inimene pole piisavalt oma tööks koolitatud ja peab ise n-ö ujuma õppima, on üldiselt tulemuseks madal enesekindlus, madal motivatsioon, suurem vigade oht ja sellest tulenevad pinged meeskonnas.
• emotsionaalselt kurnav töö: võib hõlmata ametikohti, kus töötajad puutuvad kokku stressirohkete olukordadega või inimestega, kes vajavad emotsionaalset tuge.
• suur hulk kõrge riskiga või raskeid juhtumeid: näiteks meditsiinipersonal intensiivraviosakonnas.
• töö ja eraelu tasakaalutus: kui inimene ei suuda säilitada tasakaalu töö- ja eraelu vahel, võib see viia läbipõlemiseni. Vahet ei ole, kas ületöötamine on inimese enda teadlik valik või tingitud töö nõudmistest.
• tõsised tagajärjed vigade korral: töökohad, kus töötajate otsused või tegevused võivad kaasa tuua tõsiseid tagajärgi.