Motivatsioon
Mis on motivatsioon?
Motivatsioon on üks inimkäitumise liikumapanevaid jõude. See õhutab konkurentsi ja tekitab sotsiaalseid sidemeid. Selle puudumine võib põhjustada meeleoluhäireid nagu depressioon. Motivatsioon hõlmab soovi jätkata püüdlemist eesmärgistatud elu poole.
Inimestel on sageli ühe käitumise jaoks mitu motiivi. Motivatsioon võib olla väline, mille puhul inimest inspireerivad välised tegurid nagu teised inimesed või hüved. Motivatsioon võib olla ka sisemine, mille puhul inspiratsioon on sisemine, on soov teatud tegevuses paremaks saada. Sisemine motivatsioon kipub inimesi jõulisemalt mõjutama ja saavutused pakuvad rohkem rahuldust.
Üks motivatsiooni mõistmiseks kasutatud raamistik on vajaduste hierarhia, mille pakkus 1943. aastal välja Ameerika psühholoog Abraham Maslow. Maslow sõnul on inimesed loomupäraselt motiveeritud ennast paremaks muutma ja liikuma oma täieliku potentsiaali väljendamise – eneseteostuse – poole, läbides järk-järgult mitut tasandit. Peamistest vajadustest nagu toit ja ohutus kuni vajaduseni armastuse, kuuluvuse ja eneseteostuse järgi.
Lõpuks laiendas Maslow teooriat nii, et see hõlmaks ka eneseületamise vajadust: inimesed jõuavad kasvu haripunkti ja leiavad elu kõrgeima mõtte, tegeledes asjadega, mis on väljaspool ennast. Kuigi Maslow teooria universaalsus on kahtluse alla seatud, usuvad paljud, et see kajastab põhitõdesid inimese motivatsiooni kohta.
Uurijad on tuvastanud kahte tüüpi motivatsiooni:
- lähenemismotivatsioon, mis juhib meid tasu poole, ja
- vältimismotivatsioon, mis sunnib meid kahju vältima.
Ideaalis tasakaalustavad nad üksteist ja ellujäämiseks vajame mõlemat, kuid kui need on tasakaalust väljas, võib see põhjustada vaimse tervise probleeme, sealhulgas ärevust või depressiooni.
Vähene motivatsioon - kas märk traumast või tervenemisest?
Trauma on kontrollimatu, ängistav kogemus või selliste kogemuste kordumine, jättes püsiva jälje inimestele, keda nad mõjutavad. Läbielatud traumad mõjutavad paljuski seda, mida me teeme ja kuidas oma elu elame. Lisaks sellele, et kehad hoiavad füüsiliselt traumadest kinni, võivad need viia suurenenud motivatsioonitundeni ja avalduda paljudes eluvaldkondades, sealhulgas karjääris, suhetes ja selles, kuidas me olukordadele reageerime. Ühe näitena võib siin tuua ebavajalike uhkete autode tagaajamise selleks, et olla sotsiaalselt aktsepteeritud.
Ehkki pealtnäha võib suurenenud motivatsioon tunduda positiivne (rohkem motivatsiooni = hea, eks?), ei ole see tervislik ega jätkusuutlik. Miks? Traumade motivatsioon pärineb pigem hirmust kui autentsusest. Seega, kui on tunne, et pole jõudu ega tahtmist midagi teha, ei pruugi see olla märk sellest, et siht elus on kadunud. See võib olla märk sellest, et toimub tervenemisprotsess. Inimene jätab endale rohkem aega puhkamiseks ja lõõgastumiseks ning näeb, et traumast põhjustatud tegevused ei pruugi anda seda tulemit, mida meeleheitlikult otsitakse.
Tõsiasi, et mõnes olukorras puudub kontroll ja aktsepteerimine, võib tunduda motivatsiooni langusena, kuid tegelikult on see märk tervest tahtest, mitte sellisest, mis võib piirduda kinnisideega. Asi võib olla selles, et keha ei tööta enam paanikarežiimis. Sealt saab pigem leida autentset ja võimsamat motivatsiooni, mitte olla ajendatud hirmust minevikutraumade kordumise ees.
Kolm peamist vastupanuallikat
Psühholoogid on tuvastanud kolm peamist vastupanuallikat asjade ära tegemisele. Kui need tegurid oma mõtlemisprotsessides tuvastada suuta, on võimalik mõtteviisi muutes ka end motiveerida.
- Vastupanu: “Ma pean.” Väga vähesed asjad tekitavad vastupanu nii tõhusalt kui see tunne. Mõnikord ei pruugi me isegi tahta teha neid asju, mis tavaliselt meeldivad, lihtsalt sellepärast, et see on muutunud kohustuseks. Seda tüüpi vastupanu takistab paljusid inimesi astumast oma elus ettevõtlikku sammu, kuna nad ei taha, et nende varem lõbusad tegevused muutuksid “peab” ülesanneteks.
Lahendus: “Ma valin.” “Ma pean” mõju vastu võitlemiseks piisab enda mõtteviisi muutmisest. Miski siin elus pole tegelikult “peab”. Me ei pea üles tõusma ega tööle minema – me valime selle, sest naudime selle tegevuse hüvesid. Kui keskenduda viimasele, sulab vastupanu.
- Vastupanu: “See ei tundu õige.” Mõni ülesanne võib olla vastuolus meie väärtuste või tõekspidamistega ja selliste asjade tegemiseks pole meil tihtipeale palju motivatsiooni. Näiteks ületundide tegemine tööl. Võime tunda, et karjääri nimel kannatab pereelu.
Lahendus: Siin aitab ülesannete enda väärtustega vastavusse viimine ja selleks on kaks võimalust. Esimene võimalus on mõelda, kas selle nädala ületundide arvelt saab võtta pere jaoks aega järgmisel nädalal. Teine võimalus on anda tehtavale ülesandele väärtus, näiteks mõelda sellest, kuidas ületunnid aitavad suvepuhkust perega mõnusamalt veeta.
- Vastupanu: “Ma ei saa seda teha.” Ebaõnnestumistunne või teadmatus, kuidas alustada, muudab igasuguse tähelepanu kõrvalejuhtimise lõpmatult huvitavamaks kui ülesanne ise ning muudab ülesande täitmise väga raskeks.
Lahendus: kõik teavad ütlust “harjutamine teeb meistriks”, kuid seda rakendatakse harva enda kohta. Kui ülesande täitmisel pingutada, muutub see ajaga muudkui lihtsamaks. Küsimuste korral võiks kindlasti abi kasutada, peaasi on end teadmiste puudumisest mitte heidutada lasta.
Kasutatud allikad
psychologytoday.com/intl/basics/motivation
gse.harvard.edu/news/uk/19/03/unlocking-science-motivation
forbes.com/sites/sujanpatel/2015/01/09/the-science-behind-motivation/?sh=398bdca749d9
