GoodNews lugu. Meditatsiooni õpetaja Kristiina Kase: iseenda jaoks tasub alati aega võtta
Rikardia meditatsiooni õpetaja ja OSHO aktiivmeditatsioonide® sertifitseeritud juhendaja Kristiina Kase jõudis enesearengu teekonnani ja meditatsioonide juurde läbi leina. Viimase nelja aasta jooksul on naine teinud läbi väga suure transformatsiooni. Ühel hetkel nägi ta meditatsiooni õpetaja väljaõppe kursuse reklaami ja tundis, et tahab seda õppima minna. Esialgu polnud tal plaanis teisi õpetama hakata, aga üha pikemalt koolis käies sai ta aru, et meditatsiooni ruumide hoidmine on hea viis igaühe ellu rahu ja tasakaalu tuua.
Kristiina teekond meditatsiooni juurde
Kristiina oli oma elu jooksul kogenud päris palju kaotusvalu, mis oli teadmatult tema sisse kogunenud, sest tal puudusid teadmised ja oskused, kuidas erinevates elukriisides oma mõtete ja tunnetega toime tulla. Ühel hetkel purskus kogu leinamata lein Kristiinast sellise hooga välja, et tal kadus igasugune jaks ja soov elada. Ta ei saanud enam aru endast, oma tunnetest või mõtetest. Kristiina tundis, et on täiesti eksinud ja hakkas otsima võimalusi, kuidas oma leina, ärevuse ja depressiooniga toime tulla. „Leinast sai alguse minu suurem enesearengu tee ja täna saan öelda, et olen viimase nelja aasta jooksul inimesena läbi teinud väga suure transformatsiooni. Leinanõustamise juurest viisid otsingud edasi erinevate meetoditeni, mis on toetanud iseenda tundma õppimist uute vaatenurkade alt ning toonud ellu juurde teadlikkust endast. Lugesin väga palju erinevaid raamatuid, käisin kursustel ja erinevates teraapiates,“ sõnab ta.
Meditatsiooniga polnud Kristiina tegelikult palju kokku puutunud, aga ühel hetkel meditatsiooni õpetaja väljaõppe kursuse reklaami nähes, tuli tal tugev sisetunne minna Eesti Meditatsioonikooli seda õppima. Ta meenutab, et meel hakkas küll igasuguseid lugusid rääkima, miks mitte minna, aga Kristiina astus siiski selle sammu teadmatusse ja on endale ülimalt tänulik, et enda sisetunnet päriselt sel korral kuulas. „Pärast esimest nädalavahetust koolis tundsin pisarsilmil, et olen jõudnud koju. Esialgu ei olnud mul plaanis teisi õpetama ning juhendama hakata, sest läksin kooli enda jaoks, aga üha pikemalt koolis käies ning enda ja teiste suuri muutumisi nähes tuli teadmine, et meditatsiooni ruumide hoidmine on suurepärane võimalus igaühe ellu rahu ja tasakaalu tuua.“
Kohalolu on ülivõimas muutuste loomise vahend
Kristiina mäletab siiani esimest nädalavahetust koolis, kus koges, kui palju päriselt muutub sisemine seisund ühe tunniajase aktiivmeditatsiooni käigus. Ta oli positiivselt üllatunud sisemisest rahust, mida meditatsioonipraktika lõpuks koges. „Eesti Meditatsioonikoolis praktiseerisime OSHO aktiivmeditatsioone, mis aitasid minul paremini oma kehaga ühenduda, kui varasemalt proovitud juhendatud meditatsioonid võimaldasid. Ehk tuligi väga kiiresti arusaamine, et minule sobib läbi liikumise kehaga ühendumine ja praegusesse hetke kohale tulemine väga hästi. See annab võimaluse üliaktiivse meele juurest liikuda kehasse,“ räägib ta ja lisab, et esimesed suurimad taipamised olidki seotud kohalolu ja kehaga ühendumisega. Kristiina sai aru, et tegelikult polnudki ta varem oma kehaga üldse ühenduses. Ta toob välja, et on nii huvitav, et arvas, et tal on ju keha ja ta tunneb küll, mis seal kehas toimub, aga tegelikult oli tema tundlikkus täiesti kinni keeratud. „Olin väga hea planeerija, analüüsija, muretseja ehk väga hästi kontaktis oma mõistusega, aga mitte oma südame, olemuse või kehaga. See tunne, kui ühel hetkel päriselt teadlikult koged täielikult iseennast oma kehas mitte ei mõtle sellest, on ülivõimas. Erinevate hirmude vabastamise järel hakkasin järjest enam kogema ka armastuse seisundit sellisena, mis ei ole tingimuslik ning see oli samuti uus kogemus minu jaoks. Mõistsin, et allasurutud emotsioonide ja leina tõttu olin oma südame lukku pannud ning oluliselt rohkem mõtlesin armastusest kui seda päriselt seni kogenud olin,“ sõnab ta.
Lisaks sai Kristiinale osaks teadmine, et ta saab praeguses hetkes kohal olla vaid keha abil ehk kehas täielikult kohal olles – iga kord kui mõtleme, siis me pole tegelikult olevikus kohal. Ta toob välja, et jalutades näiteks looduses või lapsega mängides, on sinu keha alati kohal selles hetkes ja hingab selles hetkes, aga meie tähelepanu kipub olema samal ajal erinevatel mõtetel. Mõtted aga on alati seotud mineviku või tulevikuga. „Kas teadsid, et käesolevas hetkes ei saa mõelda, vaid seda saab vaid oma meelte ja kehaga kogeda? Päris suur šokk oli avastada, kui vähe oma elus ma varem olevikus kohal olin olnud. Kohalolu on aga ülivõimas muutuste loomise vahend ja seda tuleb teadlikult õppida. Keha on meil imeline vahend just seda pidevalt praktiseerida ning seeläbi oma teadvust avardada,“ tõdeb ta.
Me saame muuta seda, kuidas oma mõtete ja emotsioonidega hakkama saame
Suur üllatus oli Kristiina jaoks ka see, et meditatsioon seisundina ei olegi millelegi keskendumine (ilusate piltide visualiseerimine või oma kehaosade lõõgastamine) nagu varasemalt juhendatud meditatsioonidest järeldas, vaid hoopis kõigest täiesti teadlik ja samal ajal lõõgastunud olemise seisund ehk mitte mõtlemine. „Lisaks eelnevale on meditatsioonipraktikad õpetanud samuti vaatlema oma mõtteid, emotsioone ja käitumist ning viinud mind lähemale ka sellele vaatlejale, kes mõtleb, tunneb ja kogeb elu. Kui varem identifitseerisin end iga mõtte või emotsiooniga ja arvasin, et see olengi mina ja see on minu „iseloom“, siis järjest enam tuli arusaam kõigest sellest, mida elu jooksul olen automaatselt endaks pidanud, aga mis pole tegelikult minu tõeline autentne olemus. Fookus liikus väliselt üha enam enda sisse,“ räägib ta.
Loe edasi siit.
