On palju asju ja tegevusi, millest võib sattuda sõltuvusse. Sõltuvus puudutab meid kõiki, sest väga vähesed saavad öelda, et nad pole sõltuvuses mitte millestki – ei ühestki ainest, ei ühestki tegevusest.
Sõltuvusega inimene tarbib ainet või käitub viisil, mille mõju on rahuldustpakkuv ning annab tugeva vajaduse tegevust korrata. Hoolimata selle kahjulikest tagajärgedest.
Võimalikud sõltuvust tekitavad nähtused peale narkootikumide ja alkoholi ka töö, hasartmängud, toit, sport, poodlemine, seks, televisioon, arvutid ja internet. See nimekiri pole kindlasti ammendav. Arvatavasti on sõltuvuse võimalusi niisama palju, kui on olemas potentsiaalseid naudinguid.
Sõltuvused mõjutavad aju täidesaatvaid funktsioone, mille keskmes on eesajukoor. Seega, ei pruugi sõltlased olla teadlikud, et nende käitumine põhjustab probleeme nii neile endile kui teistele. Aja jooksul võib inimene intensiivselt püüelda sõltuvust tekitava aine või käitumise meeldiva mõju poole.
Kõik sõltuvused võivad tekitada lootusetuse ja ebaõnnestumise tunnet, aga ka häbi ja süütunnet. Positiivne on aga see, et uuringute põhjal võib väita, et paranemine sõltuvustest on pigem reegel kui erand.
Lahendusi sõltuvustest vabanemiseks on mitmeid. Ühed võivad terveneda iseseisvalt, teised saavad kasu kogukonna või kaaslastel tuginevate võrgustike toetusest ja kolmandad valivad sõltuvusravile suunatud tegevused või muud taolist.
Sõltuvushäire peamine tuum seisneb aine korduvas kasutamises või tegevuse korduvas tegevuses ning selle tagajärjel tekivad kahjustused või stress. Sõltuvuse diagnoosi saab panna, kui allolevast nimekirjast vähemalt kahel juhul on vastus jaatav:
Seisundi tõsidust hinnatakse olemasolevate sümptomite arvu järgi. Kahe kuni kolme sümptomi esinemine viitab üldiselt kergele seisundile. Neli kuni viis sümptomit viitavad mõõdukale häirele. Kui esineb kuus või enam sümptomit, loetakse haigusseisund raskeks.
Sõltuvusse sattumine on pikem protsess. Sõltuvus areneb välja etappide kaupa, esmalt proovimine (mõni proovib uudishimust, mõni tahab olla kambaliige, mõni ei julge öelda “ei”), siis hakatakse juba seda ainet tarvitama või tegevus muutub meelepäraseks. Alguses tundub asi olevat kontrolli all, endale tundub, et võin iga hetk lõpetada, ei näe oma tegevuses mingit probleemi endale ega teistele. Lähedased ei saa tihtipeale arugi, et midagi valesti on. Kui sõltuvus süveneb ja järgneb liigtarvitamine, siis vajame mõnuainet juba regulaarselt, ei oska olla enam mingi tegevuseta, ei oska sellega enam piiri pidada, ei anna enam oma tegudest endale aru, oma sõpru ja lähedasi ei kuula. Lõpuks olemegi täielikult sõltuvuses, nõus tegema ükskõik mida, et oma vajadusi rahuldada, ei hooli enam millestki ja elame ainult oma sõltuvuse nimel vahendeid valimata.
Trauma, sõltuvuste, stressi ja lapsepõlve arengu ekspertiisiga ungari-kanada arst dr Gabor Maté usub, et kõik, mida oleme kunagi ihaldanud, aitas meil sel hetkel emotsionaalsest valust pääseda. See andis meile meelerahu, kontrolli ja õnnetunde. Ta defineerib sõltuvust kui mis tahes käitumist, mis annab inimesele ajutise kergenduse ja naudingutunde, kuid millel on ka negatiivsed tagajärjed ning mille juurde inimene ikka ja jälle tagasi pöördub. Maté filosoofia keskmes on usk, et pole olemas sellist asja nagu “sõltuvuslik isiksus” ja ta ei nimeta sõltuvust “haiguseks”. See tuleneb hoopis inimese vajadusest lahendada probleemi, sügavalt juurdunud probleemi, mis on saanud sageli alguse esimestel eluaastatel ja mis on seotud trauma või kaotusega.
Sõltuvuse põhjusteks peetakse alljärgnevaid tegureid: